Ibanez Little George Benson elektrikitarr

Kui teenid elatist professionaalse muusikuna, on vaja, et sinu varustus oleks usaldusväärne - kõlaks hästi ning oleks hea mängida. LGB täidab oma lihtsuse ja elegantsusega kõik need vajadused. Ja kui oled huvitatud investeerimisest, siis LGB väärtus aastatega ainult kasvab.

Kui George Benson oma albumiga "The New Boss Guitar" '60-ndatel avalikkuse ette tuli, juhatas ta sisse uue jazzkitarri ajastu, mis ühendas seiklushimulist harmoonilist hinge, pimestavat tehnikat ja selgestimõistetavat tooni, mis on mõjutanud lugematul hulgal jazzmuusikuid. Need tihti imiteeritud kõlad viisid Ibanez'i signatuurkitarride seeriani, mis kestis üle 30 aasta.

Selle pikaajalise suhte värskeim vili on LGB300, mis on hiljutiste mudelite GB30TH ja GB10 kergelt uuendatud versioon. Läbi aastate on George Benson oma signatuurkitarrides teinud väikseid muudatusi. Benson on alati disainimisel käe külge pannud, kasutades sketšide tegemisel oma kunstnikukoolitust. Välja arvatud mõned pisimuudatused kerekujus, kaela suuruses ja helipeades, on säilinud GB seeria põhiomadused. LGB ("Little George Benson") disain on inspireeritud Bensoni varaseimatest mälestustest kitarridega.

"Workingman’s Blues"
Bensoni soov oli teha kitarr pigem töötavale muusikule kui seinale riputamiseks. Tema peamised eesmärgid olid, et see kitarr oleks tugev kui kalju, lihtne mängida ja mitte kontrollimatu, kui helitugevus tõuseb kohvikumuusika omast kõrgemale. LGB ehituskvaliteet paistab välja hetkest, kui seda puutud. LGB kaal oli samuti väikeseks üllatuseks, tundudes veidi raskem kui teised sarnased archtop-tüüpi kitarrid. Kuid Benson suurendas kere 16.5'' -ni, mis on natuke rohkem kui GB10 oma ning seletab lisaraskust ning suuremat resonantsi. Kui välja arvata suurem ümbermõõt ja Florentine-sisselõige, on end ajaga tõestanud põhijooned säilinud ja kitarri valmistamisel on endiselt kasutatud kuuse- ning vahtrapuitu.

Krihvid on paigaldatud veatult ilma teravate äärte ega vahedeta. Uskumatult mugav 305mm raadiusega kael on inspireeritud Guild Johnny Smith'ist, mida Benson lapsena mängis. Suurepärane näide sellest, kuidas ühtlane, sile ja kiire kael leiab kasutust ka mujal kui kiirust taga ajavate kitarristide seas. 24.75'' keeltepikkus on samuti võetud Smith mudelilt ja see annab kitarrile tunnetuse, mis jääb kuhugi Gibsoni ja traditsioonilise akustilise kitarri vahele.

Tulles elektroonika juurde, siis on Benson valinud väga traditsioonilise tee standardsete volüümi ja tooni nuppudega mõlemale helipeale. Kummist rõngas iga nupu ümber annab neile professionaalse tunnetuse. Keskmise suurusega krihvid on suhteliselt väikesed, kuid koos õigete keeltega on need enamikule mängijatele väga mugavad. 

Midrange Boogaloo
Jõulisus ja resonants on kaks märksõna, mis tulevad pähe, kui ühendada LGB võimendisse. Viimasel NAMM show'l märkis Benson oma pressikonverentsil, et soovis LGB'd teha väiksema võimalusega feedback'ile suurte helitugevuste juures. See pole ehk instrument, mida kasutada Sonic Youth tribuutbändis, kuid kindlasti tuleb see kõrge volüümiga paremini toime kui enamus hollowbody kitarre. Kui mängid koos teiste instrumentidega, mille sagedused kattuvad, on suuremate mõõtudega kere ja tugevad kesksagedused abiks, et mix'ist välja kostuda. Mõlemate helipeade kesksageduste presence on tervitatav, kui soovid välja kostuda ka Leslie kõlaritega B3 hammondi kõrvalt.

45mm vahega keeltepaigutus on fingerstyle'i-sõbralik ja väga mugav laia haardega akordide jaoks, kui sellega kord ära harjud.

Bridge-helipeal on mõngingast selgelt arusaadavat presence'it, kuid mitte nii palju, et muutuda liiga teravaks või perkussiivseks. Osa sellest võib ka flatwound keelte pehme kõla arvele panna, kuid olulist rolli mängivad selles hästi häälestatud helipead. Benson tunneb nii lamp- kui transistorvõimendite omadusi ja isegi läbi Newcastle võimendi kõrge volüümi ei muutu LGB kunagi liiga teravaks. Kitarri akustilised omadused annavad igale tõmbele jazziridadest suurte lahtiste akordideni selge ja heliseva kõla, kus iga noot hästi eristub.